”Mustale Merele”
juba lapsena armastan kivi
üht kuju sadamakail
kes saatnud siit laevu aastaid on teele
armastan madrusterivi
sõjasadama lõhn ja meri
juba lapsena jäid mu meelde
ristleja kiiskav metall
sai puhtuse sümboliks mulle
terasinglite kaitse all
ma lapsena uinusin unne
ühel hommikul ärgates aga
oli müüdud ja müügiks kõik
ainul kuju jäi sadamakail
nii kivist sai korraga elav
mustale merele – mustale merele
kutsuvad lennukid meid
mustale merele – mustale merele
minna ka tuleb kord meil
täna see linn siis võõrasemana
täna ta armastab meid
ikka veel kõrk ja ikka veel murdmata
vihates sõdurisineleid
on lahinguid kust iialgi ei pääse
ka haavatuna taanduda ei saa
ons surmapõlgus ainukene pääste
ka kaotades end tunda võitjana
on süütust mida iialgi ei võeta
ja puhtust mida määrida ei saa
seal aastaid arvasin ma laevastikku neitsiks
kuid vaikides nad seisid hoorana
seal olgu täpne vaenlasegi käsi
silm sihikul meid punktina ta näeb
ja vaikimsie aeg on viimaks läbi
raketirõnnakuga lõppeb päev
ja koidikuks on kaotatud me lahing
me langemine ühendab ehk teid
ja reeturitest kaptenid ja vahid
ei suutnud laeva süütust võtta meilt
mustale merele – mustale merele
kutsuvad lennukid meid
mustale merele – mustale merele
see lahing jäi viimaseks meil
mustale merele – mustale merele – laevastik kutsub meid
terasinglid me kohal on kuulutand tõtt ja algabki lõpp
su silmade pärast ma valisin su, et märkaksin neid
saatjate hulgast sadamakail ja tõuseb ristleja trapp